Kunstnik Tiina Ojaste on veendunud, et kunst peab olema värviline, erk ja kütkev, ning et lisaks nähtavale oleks seal ka nähtamatut. Midagi säärast, mida saab tunda. Talle piisab, kui külastaja kasvõi hetkeks tema maali ees peatub ja ennast nähtuga täidab, sest kui see vaataja silmale meeldib ning tema hing sellest lendu tõuseb, siis lähevad ka meeled maailmale avali. Nõnda, et maalil on ühtäkki küljes tunne, värvidel maitse ja lugudel lõhn.
Mine tea, võib-olla just seepärast ongi sõnad „meeled” ja „meeldimine” teineteisest läbi kasvanud. Nagu ka maalid ja maailm.
